Michael Newton, hingerännaku hüpnoteraapia looja, hakkas juba 15 aastaselt, see oli 1947 aastal tegelema hüpnoosiga. Tema kogemused ja praksis ei olnud mõjutatud New Age liikumise poolt. Hüpnoterapeudina töötamise algusaastail ei olnud ta kursis tänapäeval kättesaadavate raamatute ja ideedega vaimumaailmast, pigem oli ta tava-skeptik ja teda huvitas üksnes traditsiooniline haiguste ravi, kus ta tõrjus oma patsientide huvi eelmiste elude vastu. Kuni ta jõudis kogemuseni ühe kliendiga, kellel füüsilise valu “suurendamise tehnikaga” (et valu õppida kontrollima) tekkisid kogemused, kus ta tapeti Prantsusamaal I maailmasõja ajal täägiga ning selle tulemusel õnnestus sellel kliendil oma valust täielikult terveneda.
Algselt arvas Newton et need kujutletavad mälestused tekivad inimese hetkevajaduste, uskumuste ja hirmude kogumist. Kuid mõne aja pärast hakkas ta mõistama et inimeste sügavalasetsevad minevikukogemused on liiga tõelised ja seostatud, et neid ignoreerida.
Selliste seansside ja kogemuste kasvades komistas ta ühel päeval avastusele (tehes juhendades “vea”) et hüpnoosis on inimesed võimelised kirjeldama ka oma elude vahelist aega, aega mis jääb kehastuste vahepeale. Kui üks klient oli lõpetanud oma viimase elu – eelmise elu enne praegust elu – kirjeldamise, sattus ta pärast seda kohe vaimumaailma, aega enne oma praegust kehastust, kus ta kohtus oma “hingegrupiga” (enda sarnaste hingedega) kogedes ülisuurt meelerahu ja kojujõudmist. Kuna selle kohta ei olnud tol ajal ühtegi raamatut kirjutatud, hakkas Newton sinna elude vahelisse aega viimist oma klientidega eksperimenteerima ja jõudis kogemusteni inimese surematust hingest.
Miskipärast rääkisid tuhanded erineva tausta ja erinevatesse religioonidesse kuuluvusega (või ilma igasuguste vaimsete uskumusteta) inimesed suhteliselt sarnastest kogemustest. Michael Newton on oma raamatud kirjutanud üle 7000 juhtumi alusel. Uurimismaterjali kogunedes avastas Newton katse-eksituse meetodil vaimuilma kohta käivate küsimuste esitamise järjekorra, millest kujunes välja eludevahelise elu hüpnoteraapia vaimse regressiooni abil.
Eesti keeles on ilmunud Michael Newtonilt 4 raamatut “Hinge rännak”, “Hinge saatus”, “Eludevaheline elu” ja “Mälestused elust pärast surma” (kirjastus Nebadon). Kõik need raamatud ei põhine viljatutel arutlustel vaid on salvestused ja salvestuste kokkuvõtted klientide hüpnoteraapia seanssidest.
Michael Newton, Ph D on rahvusvaheliselt tunnustatud vaimse regressioni tegija ja hüpnoterapeut. Tal on doktorikraad nõustavad psühholoogias, ta on Ameerika Nõustajate ühingu liige. Ta on õpetanud kõrghariduslikes õppeasutustes, vaimse tervise keskustes ning tegeleb veel ka praegu vähesel määral Los Angeleses erapraktika ja elukutseliste hüpnoterapeutide väljaõppega (pärast 40 aastat erapraksist on ta aktiivsest tegevusest eemaldunud ja peab pensionipõlve). Ta on Vaimse Regressiooni Ühingu (Society for Spiritual Regression) asutaja. Ta on pühendanud oma elu eludevahelise elu uuringutele hüpnoosi meetodil, tema kolme aastakümne jooksul kogutud uurimustulemused põhinevad rohkem kui seitsme tuhande kliendi viimisel vaimuellu – “hinge koju”.
—-
Seansi alguses on vajalik osata lõdvestuda, kõrvale panna oma mõistus ja anda täilik tähelepanu oma alateadvuse ja üliteadvuse sõnumitele, usaldada oma aistinguid ja tundeid, usaldada oma intuitsiooni ja südant. Vaimse ja füüsilise lõdvestumisega tegeletakse seansi algul põhjalikult. Mõnikord tuleb oskust lõdvestuda ja oma mõtted kõrvale panna tulla eraldi õppima. Inimesed käivad vahel mitmeid kordi hingamisseanssidel või mediteerimist ja lõdvestumist õppimas et osata oma mõistus kõrvale panna ja tulevad alles siis eludevahelise elu seansile. Vahel käijakse ennast enne seansi ettevalmistamas. Ja vahel tullakse mõne aja pärast tagasi et uuesti kogeda oma hingerännakuid ja olemust sügavamal tasandil.
Lõdvestumast segavad meid tavaliselt allasurutud emotsioonid, sest argimeel teab et kui me lõdvestume siis hakkame rohkem tundma ja teadma, kuid me kardame tundeid ja tõde. Kõige suuremad hirmud on inimestel seoses oma mõistuse kontrollist loobumisega. Sest tänapäeval samastatakse ennast oma mõistusega, elatakse oma mõtete ja meediast tuleva info lummuses. Meedia on muutunud ajuks. Uskumused elu kohta tulevad kaasa kodust-koolist, kultuuriruumi uskumustest ja meediast ja see ongi paljude jaoks “Reaalsus”.
Inimesed ei usu eelmiseid elusid ja eludevahelist elu, sest nad ei mäleta neid, aga inimesed ei mäleta ka seda mida nad 2 nädalat, 2 aastat või 20 aastat tagasi tegid.
Üha rohkem sünnib tänapäeval lapsi kes mäletavad oma eelmiseid elusid, kellel on võime lugeda inimeste mõtteid ja näha nende minevikku ja tulevikku. Üha rohkem hakkavad inimesed teadvustama et inimesed on sarnased ja igal ühel on valik luua iseennast ja oma elu just sellisena nagu nad soovivad – seestpoolt väljaspoole, st ühendades ennast oma alateadvuse ja üliteadvuse väega, oma vaimsete võimetega.
Inimene võib minna selgeltnägija juurde ja küsida ja teada saada oma eelmiste elude kohta, ta võib isegi teada saada et ta on pärit Siiriuselt või elanud Atlantisel; inimene võib kuulata raadiost ühelt kanalilt, kuidas me oleme arenenud ahvist ja teiselt lainelt, kuidas tulnukad meid lõid. Eludevahelise elu hüpnoteraapia õpetab inimest ise häälestama “enda raadiot” alateadvuse ja üliteadvuse lainele ja teeta lainete seisundis – ise vastu võtma sisemisi pilte, tundeid, teadmisi ja tõde. Terapeut on siin “ämmaemanda” rollis, kes loob turvalise keskkonna ja märkab kui “lapsuke” – alateadvuse või üliteadvuse sõnum – jääb “sünnitusteedesse”ehk analüütilisse mõistusesse ja hirmudesse kinni, või läheb mujale uitama, terapeudi roll on klient tuua õige kanali juurde tagasi.
Inimese meelt võib kujutleda kolme kontsentrilise ringina, väiksemad suuremate sees. Esimene kõige välimine kiht, esindab argiteadvust, mis on kriitilise analüütilise mõtlemise allikas. Teine kiht on alateadvus, kuhu me hüpnoosis kõigepealt läheme, kus on mälestused kõigest, mis on meiega käesolevas ja eelmistes eludes toimunud. Kolmas kiht, tuum, on üliteadvus, see avab Kõrgema Mina keskuse, milles me oleme kõrgema jõu väljenduseks. Üliteadvus kannab meie tõelist identiteeti, üliteadvus ei pruugi olla tasand vaid hing ise.
Mida eludevahelise elu hüpnoteraapia annab? Argimeele vaigistumine, kontakt mõtete vahelise pausiga, on juba iseenesest tervendav, kontakt oma ehetate tunnete ja aistingutega on tervendav. Laiema pildi nägemine, taipamine ja kogemine, et me oleme vaimolendid ja nüüd selles kehastuses, nendes rollides (mis eesmärkidega, ülesannetega, miks), on tervendav. Kui leiame seose oma praeguse elu ja mineviku elude kogemuste vahel. Kui saame kogemuslikke vastuseid olulistele küsimustele vaimsest maailmast või vaimsetelt teejuhtidelt. Kui õpime eristama oma vaimu häält mõistuse häälest, kui laseme ennast juhtida oma vaimenergial või hingel (konkreetses inimeses kehastunud vaimenergial), mitte ainult mõistusel.
Erinevatel inimestel võib olla erinev motiiv tulla hingerännakule. Tulemiseks ei pea mingit probleemi olema. Sageli huvituvad sellest meetodist lähedase kaotanud inimesed või inimesed kes tahavad suuremat selgust oluliste muudatuste tegemiseks või arusaamist, kust me tuleme, milleks oleme sündinud, kuhu läheme?
Suures leinas või hingeliste traumade korral võivad takistada ajas tagasi minemist allasurutud tunded, siis tuleb kõigepealt oma tunnetega tegeleda, neile piisavalt tähelepanu anda. Sellisel juhul võiks algul tulla teist tüüpi – emotsionaalsele rännakule või vabastavasse hingamisse, mis aitab emotsionaalselt puhastuda.
Tagasi hingerännaku – eludevahelise elu hüpnoteraapia juurde.
