Tiia Lõoke, Tervis Üks, jaanuar, 2007
Üks vana budistlik mõistulugu räägib vaesest kalurist, kellel oli vaid paat, võrk ja kalakast. Mingil põhjusel pälvis ta kuninga soosingu ja kuningas andis talle võimaluse elada kaunis lossis, kus oli siidist ja sametist lillelõhnaline magamistuba. Kuid vaene kalur, kes polnud enam sugugi vaene, ei saanud selles imekaunis toas sõba silmale. Ta viskles ja rabeles kogu öö, ja nii ööst öösse. Lõpuks läks ta randa oma paadi juurde, heitis pikali, pani oma pea vanasse tuttavasse kalast lõhnavasse kalakasti ja magas oma elu magusaima une.
Miks me kardame muutusi? Sageli tekitavad stressi ka positiivsed ja oodatud sündmused meie elus. Ka positiivsed muutused on omamoodi stressorid, mis nõuavad meilt energiat ja kohanemist. Teadlased Rahe ja Holmes tõestasid juba 1967.aastal et elumuutused ja inimese tervis on omavahel tihedalt seotud: mida rohkem oli inimesel aasta jooksul elumuutusi – nii positiivseid (nagu näiteks lapse sünd, elukoha vahetus, abiellumine, tõus ametiredelil jms.) kui negatiivseid (nagu näiteks lähedase inimese kaotus, lahutus, lahkarvamused peres jms.), seda suurem oli stressitase ja seda rohkem esines ka mitmesuguseid kehalisi haigusi. Inimesed on erinevad ja see, mis ühele on stressoriks (näiteks vabakutselisena töötamine), võib teisele olla stressist vabastav. Psüühikale avaldavad nii positiivsed kui negatiivsed sündmused ühtemoodi mõju, need nõuavad meilt kohanemist. Seepärast ei soovitata planeerida liigselt sündmusi lühikesele eluperioodile, kuna lisaks planeeritud sündmustele võivad meid tabada ka ootamatused kuhjates nii stressi kriitilise piirini.
Me kardame positiivseid elumuutusi, kuna sellega kaasneb sageli ka suurem vastutus, suurem koormus, suurem seotus kellegagi või millegagi. Jõudmine suurema vabaduseni, rohkem aega ja raha omada võib olla ühtaegu nii köitev kui ka hirmutav, sest oleme sel juhul rohkem iseenda tõelise mina ja tunnetega silmitsi: kes ma olen, mida ma tegelikult tahan? Unistades „siidist ja sametist lillelõhnalisest lossist““, kogeme sageli hoopis suuremat turvatunnet oma „kalalõhnalise kasti, võrgu ja paadi“ seltis.
Miks me kardame muutuda? Isiksusliku arengu raskusi ja hirmu muutumise ees seletab lahti Binnie A. Dansby, hingamisterapeutide koolitaja Eestis, järgnevalt. Ta on veendunud, et me hoiame endas alal oma sünni kogemusest tulenevat hirmu. Kui naine rasestub, juba siis on tal teadmine ja hirm: sünnitus on valus, sünd on valus. Sünd ja surm on suurimad muutused meie elus.
Kui meie emadel algasid meid sünnitades esimesed tuhud, kui algas esimene suurim muutus meie elus, siis veensid enamus emasid meid, et muutus tuleb raske ja valus, et muutus on vaevaline, või koguni kogesime, et me põhjustame ise seda valu.
Algselt täis energiat ja erutust, sattus enamus meist sündides võõra inimese käte vahele, kes kõigepealt vaatas, ega meiega midagi valesti pole, ta oli hirmul, et kas me ikka hingame, siis võeti meid ja eraldati kuhugi võõrasse kohta, mis mitte millegagi enam ei meenutanud meile meie turvalist ühtekuuluvust oma emaga.
Sünnituse ajal on naine väga avatud, väga suure energiaga, erilise teadvuseseisundiga, kuid sageli selline seisund hirmutab, ta tahaks hoopis põgeneda. Alateadlikult meie keha mäletab selle suurima muutuse – sündimisega – seotud kõrgendatud energia seisundit ja sellele järgnevat shokki: valu, pettumust, kokkutõmbumist. Sellepärast siis, kui meie energia tõuseb, kui me tunneme end ülihästi, kui oleme astumas uusi samme oma elus, tekib meil sageli hirm, et sellele seisundile võib järgneda midagi ootamatut – kannatus, valu, shokk. Me kardame uuesti kogeda muutusega kaasnevaid tundeid, valu, ebamugavust, eraldatust. Loodetavasti sünnivad tänased lapsed vähem traumaatiliselt ja tunnevad vähem hirmu muutuste ees.
Ütleb meie vanasõnagi, et pill tuleb pika ilu peale ja meie vanavanemad on meid manitsenud, et liiga palju head korraga pole hea. Kui aga tahetakse oma elus edasi liikuda, oleks hea tegeleda oma sünniperioodist pärit hirmuga – oleks hea oma sünnikogemus ja lapsepõlv uuesti „läbi mängida“, või sellest „läbi hingata“. Seda võimalust pakuvad erinevad meetodid (psühhoteraapia, meditatsioon, hingamistehnikad, jms.).
Hirm uue ees on loomulik osa arengust
On tavaline et üks osa meie isiksusest tahab minna edasi, teine osa aga töötab sellele vastu. Me kaitseme ennast sügavamale minemast, kus on meie tunded – viha, valu, rõõm, kurbus, nii püüame vältida valu. Kui me aga surume alla oma nn. „negatiivsed“ tunded, surume alla ka „positiivsed“: rõõmu, naudingu, õnnetunde. Ainult lubades endal kõigepealt tundeid tunda, saab need lahti lasta. Isiksusena arenedes ja harjumuspäraseid käitumismustreid hüljates tunneme sageli hirmu, aga see on loomulik hirm: hirm tundmatu ees, mille pärast ei tasu jätta asju tegemata.
Hinge- ja kasvamisvaluga on nagu sünnitusvaluga, see on vajalik valu, avanemisega käib see sageli kaasas, see on hea valu, millel on kindel eesmärk. Tähtis on meeles pidada, et enamasti on tegemist valuga minevikust, mida on täiskasvanuna turvalises keskkonnas turvaline kogeda. Kui turvalises ümbruses lubad oma tunnetel välja tulla, kui saad neid teistega jagada, siis hakkab kohe kergem, inimestega tekib suurem lähedus ja maailm saab selgemaks.
