Tiia Lõoke 30.11-8.12.16 Leesoja metsa koopas
Alustuseks: hea kogemus oli, väga turvaline, väga värskendav, kordagi ei olnud hirmutunnet ega mõtet asi pooleli jätta, uksest välja astuda. Tavateadvusele tüütu, aga alateadvuse ja üliteadvuse parimaks tundmaõppimiseks ülihea „pimeduseteraapia“.
Algul magasin palju. Istudes märkasin, et mõtteid ei olnud palju, tulid pimedusest kuskilt ja läksid kohe mõne aja pärast tagasi pimedusse, mõtisklesin kust tulevad mõtted ja miks just need mõtted, muidugi minu „mõtted“ olid rohkem pildid. Pildid tulid eri suundadest kord vasakult kord paremalt, jne, st kellaosuti kõigist suundadest, see oli huvitav. Hiljem läks see veel huvitamaks, sest hakkasid ilmuma inimeste näod, enda tuttavate või filmitegelaste või avaliku elu tegelaste näod kellaosuti erinevatest suundadest, mis tähendus mis suunal on, see veel ei selgunud. Aga selgelt kord tuli mõte nt kl.13 pealt teinekord nt kl.19.00 pealt. Need näod peegeldasid vist minu enda emotsioone või mõtteid, sest kui sõin porgandit siis näidati just seda ilmet mis mul oli, jne. Seda oli huvitav jälgida.
Iga päevaga kasvas keskendatus
Kui algul mõtted lihtsalt tulid ja läksid, siis hiljem pilt seisis paigal ja avas ennast mulle lõputult iga vaatenurga alt. Võis ilmuda mõni inimene, kellega pole aastaid mingit kontakti olnud (nt. kellega minevikus oli emotsionaalselt täitsa neutraalne kogemus). Aga näidati kõiki olukordi, mälupilte seoses temaga, tema ilmeid ja käitumist, tema saavutusi ja olemust – väga selgelt, aga kõige olulisem oli et mulle jõudis kohale miks seda näidati, mida näidati, õppisin sel moel mida ise tegema peaksin või kuidas suhtuda millessegi. Seega jälle kinnitus ja kogemus et mõttetuid meenutusi ega unenägusid pole olemas. Igal seesmisel pildil on midagi sulle öelda.
Unenäod
olid algul intensiivsemad kui lõpul. Oli ka üks korduv unenägu, mida muidu erivevates versioonides olen enne näinud, aga nüüd ilmus „see lugu“ oma täiuses täispika filmina ja nüüd jõudis paremini kohale selle tähendus. Lõpu päevadel unenägusid ei olnud, mis oli üllatav. Aga ärkvelolek pimeduses oli ise üks suur unenägu nii et selles osas pettumust ei olnud.
Silmad lahti pimedust vaadates hakkasid kuskil pimeduse keskmisel ajal väga võimsalt lillad värvid ja fraktaalselt lahti kerivad mustrid ja vormid ilmuma, need olid ruumilised ja ma justkui ujusin nende keskel, tuhandeõielised lootosed, miljonid pisi-mustrid, kaunid pildid, see oli täiuslik maailm (mille järgi arvatavasti meie reaalne maailm on loodud), mingil hetkel kui mõtlesin et sooviks ka värviliselt siis ilmus üks meeletult ilus tumepunane-kollane-sinine muster, aga hiljem oli ikka kõik lilla-valge-must maastik, ka sinist. Seda on võimatu kirjeldada. (Arvatavasti midagi LSD – tripi sarnast, kuigi ma ei ole psühhotroopseid aineid tarvitanud, seega ei oska võrrelda). Hiljem need värvid tahtele ei allunud, seega jäi sisemine maastik lilla-valgeks. Need kogemused meenutasid mu varasemaid kogemusi pikemates vaikuse ja meditatsioonilaagrites ning sügavamates hingamistöö sessioonides nähtud värve-vorme.
Paremast ja vasakust silmast tuli erinevat infot, pilte. Vasak silm surfas rohkem avaratel maastikel, parem silm oli rohkem stabiilsem, näitas pilte, koopaid, saale… “Pidisus” oli kadunud, meri võis olla vertikaalselt või minust ülevalpool aga ma lendasin mere kohal.
Hingamisest
Huvitav oli jälgida oma hingamist. Algul oli pikk väljahingamine, aina pikemaks väljahingamised läksid, sissehingamist ei tahtnudki tulla. Keha justkui hakkas lõpuks lämbuma ja oli lõpul sunnitud suuremalt sissehingama. Kuskil pimeduses oldud keskmisel ajal, kui olid parimad vaimsed kogemused, siis muutus hingamine väga sügavaks ja rütmiliseks, hästi pikalt ja sügavalt välja ja hästi pikalt ja sügavalt sisse, hingasin nii vist kogu päeva, st keha hingas nii, mina ei teinud tahtega midagi. Lõpul, viimasel päeval (aga ma ei teadnud et on viimane päev, sest ajataju oli kadunud, pigem mõtlesin vist oma ajataju järgi, et veel üks päev on jäänud) oli hingamise tsükkel väga rütmiline aga lühike, suhteliselt kiirelt sisse ja välja hingamised, ilma pausideta hingamine, aga pinnalisem, keskendatus ja piltide vaatamine sealjuures oli väga hea. Sel ajal mõtlesin et võiks vabastavalt hingata, sügavamalt, rütmiliselt, aga jäin korduvalt magama kui hakkasin teadlikult hingama; see oli väga huvitav, sest ma polnud üldse väsinud, pigem väga ärkvel, aga mingi kaitse ei lasknud mind veel sügavamale minna kui juba olin. Tundus et pimedus ja vaikus iseenesest on nii võimasad tööriistad et muid meetodeid sinna lisaks vaja pole, sel korral vähemalt mitte. Mingi valgus tuli pidevalt paremalt ülevalt – seda märkasin, kogu aeg kiskus kontrollima kas see valgustab ka mu kätt või midagi, mida tõstsin üles, aga ei valgustanud, järelikult oli “vaimu valgus”.
Tavateadvusest
Tavateadvus ehk argimeel muidugi trampis jalgu ja tahtis sellest jamast pääseda, midagi teha, lugeda, liikuda, unistas palju tulest ja metsas jalutamisest, kaerapudru söömisest jne. Tavateadvus ärritus pimedas toiduasjade ja lusika otsimise peale, muretses, kas toitu ikka jätkub, jne. Oli üllatav et see pisike ruum ja asjade paigutus ei saanudki nagu selgeks, koperdasin pidevalt asjade otsa, mida aeg edasi seda rohkem – läks ka pidisus segamini. Kui käisin wc-s, mis oli väljaspool soojendatud ruumi, siis tagasi tulles tundus alati et tulen valgusesse, aga tavateadvus tundis suurt pettumust, kui selgus et see ruum on tegelikult pime kui wc. Tagantjärele näen seda ruumi valgena või hämarana, sest mõtted on ju värvilised.
Kuid ka tavateadvus nautis et paljud teemad said lõpuni mõeldud. Tavaelus, me lihtsalt väldime nii osavalt lõpuni mõtlemist, et on täiesti imekspandav, kuidas me üldse midagi ära tehtud saame.
Toitumine ja ainevahetus.
Toidumine tuleks rohkem läbi mõelda, “unustasin” sellega enne tegeleda, ostsin suvalisi asju; unistasin minutiputrudest, headest teedest, meepurgist (pisikese meepurgi pistsin koos sooja vee ja sidruniga kohe kinni). Järgmine kord kindlasti toetaks hästi läbimõledud menüü kogu üritust. Algul sõin rohkem, lõpul ei tahtnud, ainevahetus justkui seiskus, kuid see ei olnud halb, pigem hea. Ka vett ei tahtnud, see oli üllatav.
Kokkuvõtteks
Sain selgust oma edasiste tegemiste suhtes ja teadmise et igapäevast vaimset praktikat nagu keha ja hingamise teadvustamine tuleb igapäevaselt alal hoida, siis säilib parem kontakt iseenda ja maailmaga. Õppisin pimeduselt ennast rohkem usaldama, õppisin pimeduselt et pimedus on pimedus ja ei ole seotud kannatusega, nagu tavameel tavaliselt arvab.
Ja kui järgmine kord teadlikult hingata, vabastavalt või holotroopselt või mis iganes viisil või tulla uuesti siia Leesojale, siis igapäevane vaimne praktika loob hea põhja sellele võimalusele, et minna veel sügavamale iseendasse et leida üles enda ja maailma aarded. Tänud Thulele sellise kaitstud koha ja võimaluse loomise eest!
Kui tagasi tulin, siis ühe esimese asjana kirjutasin ühe jutiga nädalase suvekursuse teksti & kava – Avardumine Vaikusesse, mis toimub 14-20 augustil Algallikal. Kursuse tekst on siin…
